Mis sind tegelikult ärevaks teeb?

Vaatasin just Urmas Vaino #suudpuhtaks saadet, kus on kokku toodud terve armee stressitaltsutajaid – direktoreid, psühholooge, psühhiaatreid. Räägitakse ärevusest. Igasugused kampaaniaid on tulemas. Ärevusest ja läbipõlemisest ja stressist ja.. see on vajalik. Ja hästi tore, et räägitakse. Saates soovitati ennast vaadelda, et aru saada, mis meid siis tegelikult ärevaks teeb.

Vaatleme siis.

Vaatan saadet edasi. Räägitakse, et rahusteid süüakse palju. Ärevus pidi tekkima siis, kui tööd tehakse palju. Ja kehva lapsepõlve pärast. Ja asjade pärast, mis meile ei meeldi. Ja siis see, et kampsunit saab nii punast kui ka kollast valida – vanasti oli ainult kollane. Valikud teevad ärevaks? Mis veel? Ettearvamatud olukorrad, palju tööd, kõik asjad, mida me tahame aga mida me ei saa. Ja lapsed. Lapsed teevad ärevaks. Ja meie teeme lapsed ärevaks. Ja ootamatud olukorrad. Ja seadused ja see, et raha ei ole. Siis sai üks mees mikri. Ma ei tea, kes see mees oli aga ta ütles, et naisõpetajad on ärevad. Teine mees noogutas muheledes kaasa. Naistes tõusis ärevus. Kolmas mees kaitses ärevaid naisi. Siis läks kogu publik ärevaks.

Vaatlen: ka minul tekkis ärevus. Panin kinni.

Vaatleme edasi. Otsin põlvikut. Reaalselt, koguaeg on kadunud. Sain hilja magama. Silmad ei püsi lahti. Õpin toriseva poisiga vene keelt, plikaga kordan luuletust. Panin salaja pesumasina käima, sest ütlesid pojale, et pesin ta trennisokid puhtaks. Üleeile. Kohviveski kukkus jala peale. Kohv pudeneb maha. Vaibale. Vaevaliselt valmis saanud kohvi aga valan elutoa vaibale, sest väike varvas jääb maas vedeleva koolikampsuni sisse kinni. Telefon heliseb – võõras number. Praegu ei vasta. Vaatlen: ei ole ärevust – jätkan päeva.

Kui lapsed on kooli saadetud – kohukeste peal, sest sinki pole. Ja sinki ei tohigi olla – sest ükskord ma panin singisaia stoori üles ja sain ärevaks tegevaid vastuseid, et vegan on hea, singisööja paha. Paha-paha. Aga, et nemad annavad minule andeks, kui ma sellest nüüd õppust võtan ja hoopis hummust sööma hakkan. Niisiis. Istun maha, vaatan to-do-listi – teen ära esmalt selle, mis põleb. Vastan paarile kirjale, lasen silmadega üle artikli. Saadetud. Otsin endiselt oma põlvikut. Veel kiiresti vaatan oma kodulehe üle – sest mingi url jälle ei tööta. Ja koolituse summad on ka Fienta.ee’s valesti läinud. Uudislisti plugin on täis – kõik tahavad koode, et minu salajutte lugeda. Siis teen veits materjali ette ja proovin eelmise koolituse materjalid ära saata enne, kui uusi kokku hakkan panema. Tööd on palju. Vaatlen: ei ole ärev – jätkan päevaga.

Siis maksan ära mõned arved, mõned jätan maksmata. Ja tõden taaskord, et selleks, et aasta pärast rohkem teeninda, tuleb praegu vähemaga hakkama saada – ja selle mõtte jätkuks tasud siiski ära eelmisel päeval saadud trahvi. Seadus ei oota. Selgitan? Ok. Ehk. Kui ma muidu panen kodus teleka ees istudes ka turvavöö peale – siis just eile nii ei läinud. Kuigi kooli ja kodu vahemaa on kilomeeter, siis tegelikult ma panin turvavöö peale. AGA. Kuna plika nõudis, et ma talle tema koti ulataksin, et ta KOHE saaks mulle päevikust oma kiitust näidata ja ma selle talle punase fooritule taga ka ulatasin, siis enne maja juurde keeramist juhatati mind politsei poolt parklasse ja susati ERR mikrofon näo ette. Aga jutulõnga võttis üle tubli Melani, kes mainis: „No näed, emme – ole hoolsam, minul on ju turvavöö!“. Vaatad oma last endiselt armastust täis silmadega. Telefon heliseb, võõras number. Vaatlen – endiselt ei ole ärevust.

Üritad uuesti maha istuda, et aru saada, miks su Facebooki reklaam ikka ei toimi ja kuidas mul ikkagi ainult üks põlvik jalas on. Vahepeal vilgub edasi sinu uute kursakaaslaste loodud reklaami ja suhtekorraldus grupp. Muudkui vilgub. Sisse helistab koolitusfirma, kes tahab hakata koostööd tegema. Vahepeal aga helistab sisse kaks korda plika nutikella SOS nupp – mis näitab, et tema asub kuskil Vanalinnas eramajas. Helistad tagasi. Ei vasta. Uuesti SOS. Appi. Laps liigub kiiresti vanalinna suunas. Helistad kooli. Õpetaja ütleb, et su last ei ole koolis. Võtad ruttu takso. Jõuad kohale, helistad eramajas kella, sind lastakse sisse. Tühi maja. Teine korrus. Gps näitab, et laps on seal ukse taga. – sammud sisse. Uks on irvakil. Teed ukse täitsa lahti – tundub, et oled jõudnud ühe Eesti tippadvokaadi kabinetti. Ja mida teed sina? Sa küsid: „ Tervist. Kus mu laps on“? Oeh. Jah. Muidugi helistab KOHE, kui sa sinna kabinetti oled jõudnud õpetaja, kes ütleb, et Melani on ikka koolis ja ta ei kuulnud telefoni. Sina seisad pärast endamisi oma “emalõvi käitumise” eest natuke punastades keset padukat ja tänad jumalat, et plikaga kõik korras on. TÄNKS TEHNIKA. Tundub, et vanasti oli ikka muretum. Niisiis. Lapsed ja ettearvamatud olukorrad, vol kaks. Vaatlen: otseselt ärevust ei ole – küll aga tekivad vihma käes seistes esimesed küsimused, et kas kuidagi lihtsamalt tõesti ei saaks aga oled õnnelik, sest su lapsega on kõik korra.

Siis helistab tuttav ja tuletab meelde, et sa oled ju eneseabi-coachide mustal turul praegu kuum kaup – ehk, et sinuni jõuavad inimesed, kes ei tahagi traditsioonilist nõustamist vaid tahavad sinu, kui isiksusega kokku saada ja millegi-kuradi-pärast sinu elukogemus ja nõu toimib. „Kati, ootan sind juba pool tundi”. Kuule, täna ei jõua. Vabandad.  Vaatlen – ei ole ärevust – küll on aga pisut piinlik.

Jõuan koju tagasi. Endiselt ühe põlvikuga. Alateadvuses pinisemas üks suuremat sorti vastust ootav projekt. Ikka no päris suur projekt. Selline, mida mulle pakuti loomulikult alles siis, kui olin otsustanud kooli minna. See on magusaim kommunikatsiooniprojekt Kontseptsioon OÜ-le ja veel minu enda südamega nii kokkukäiv teema, et patt oleks ei öelda. Niisiis. Lükkan suure otsuse veel edasi – sest pean osalema ühe heategevusprojekti ajurünnakul. Oh, valikud, võimalused, valikud. Kus mu põlvik on? Messenger ikka vilgub – ilmselgelt olen ma koolis midagi ära unustanud, sest ma ei jaksa reaalselt hetkel päriselt sammu pidada. Endiselt heliseb telefon – võõra numbriga. Ei vasta. Kiire on. Vaatlen – endiselt ei ole ärevust – otsustan õhtul mereäärde jalutama minna, et valikute head ja vead läbi mõelda.

Nii. Olen oma tavapäraste tegemistega enamvähem ühele-poole saanud. On aeg – avan messengeri grupi – ehk olen midagi väga tähtsat maha maganud. Enne seda heliseb uuesti telefon, võõra numbriga. Võtan vastu – ja saan suuremat sorti pahameele osaliseks, et ma tema hommikusele kirjale veel vastanud ei ole – tema tahab teada, kas ma tulen järgmisel nädalal neile esinema või mitte ja et nemad on nii tähtis firma ja ma peaks neile olema kohe vastanud. Mina ütlen, et mul kahjuks ei ole niimoodi aega välja pakkuda hetkel ja, et pean keelduma aga teen ettepaneku uuel aastal uuesti arutada, ehk siis- tema ütleb vastu, et olen ülbe ja külalislahkusega pole siin küll midagi pistmist, kui ma neile vastu ei tule. Peale telefonikõne võtan ette oma praeguse kohustusliku keskkonna, ehk avan kooliõdede-vendade messengeri grupi, et aru saada, millest ma ilma olen jäänud. Loen. Skrollin. Puhastan silmad. Loen uuesti. „Mis teie õhtul oma vaba ajaga üldse peale hakkate ja kes siis neljapäeval Hollywoodi minioni-kostüümiga tuleb?“.

Vaatlen – ärevus.