Raamat “Ma ei ole hullult lahe” on minu isiklik kogemuslugu ja vaimse tervise käsiraamat, mis aitab inimesel end üles leida, enne, kui on liiga hilja. 

Kirjutasin selle raamatu, sest olen isiklikul enesearengu teekonnal olnud tänaseks juba pea kümme aastat – sellesse aega on lisaks enesearengu õpingutele mahtunud ka kogemused nii enda kui ka teiste äride ehitamisest, laste saamine ja suured heategevuslikud projektid. Need kogemused on täpselt sama palju elu õpetanud kui psühholoogia alused Tallinna Ülikoolis, Teadliku Muutuse Kunst, NLP teraapia, mindfullness, pärimusmeditsiin ja tervistav toitumine. Lisaks olen õppinud kokandust, turundust, koolitajaks ning EBS-is ka coachiks. Aga nagu me teame, siis parimad õppetunnid on ikka need, mis meid põlvili suruvad. Need meie isiklikud kogemused. Näen, et inimesed otsivad ennast ja olen kogenud, et minapildi selgus on kõige olulisem asi siin ilmas. Me peaks teadma, kes me oleme ja mida tahame – ometi on selleni nii raske jõuda. Kohati ajab see otsing meid hulluks – sõnaotseses mõttes! See on raamat, mis aitab inimesel – olenemata soost, vanusest või ametist – luua selgema minapildi ja leida igapäevaseid süsteeme, mis toovad endaga kaasa hingerahu ja meeleteadlikkust.  

See ei ole lugu kaotamisest, kuigi jäin tänu haigusele kõigest ilma – abielust, kodust, tööst, ärist, tervest mõistusest ja töövõimest. Ma arvan, et see on hoopis lugu võidust. Lugu sellest, kuidas võitsin tagasi oma päris mina, oma elu, oma unistused ja mis kõige tähtsam, eneseusu, et ka mina võin siin maailmas elada täpselt sellisena, nagu ma olen.

Kati

Ma ei ole hullult lahe raamat
Ma ei ole hullult lahe raamat
Ma ei ole hullult lahe raamat

RAAMATUST lk. 91:

Naeratav depressioon.. 

 ..liiga palju naeratame me võõrastele ja viskame nalja sõprade seas – kuigi südames teame, et kodus ootab õnnetu üksindus. 

Nagu ma sissejuhatuses ütlesin – kogu selle raamatu sisu muutus oktoobris 2019. Mul oli terve raamat tegelikult augustis enam-vähem paigas. Rääkisin poole raamatu jagu endast, poole raamatu jagu viskasin oma eneseotsingute üle nalja, kkuni tuli uudis, et üks sõber on siit ilmast lahkunud. Inimene, keda mina väga hästi ei tundnud, aga kes läks mulle sügavale südamesse. Temaga jutustasime, kui nägime, aga muul ajal mitte. Siis kolis ta Eestist ära ja suhtlesime veel sõnumite teel. Ta oli selline filosofeerimissõber, kellelt võis kell neli öösel küsida, miks taevas on üleval ja põrgu all ja said pika vastuse. Temast räägiti kui säravast inimesest, tõelisest seltskonnahingest. Ja teda enam ei ole – ta otsustas omal käel siitilmast lahkuda. Seltskonnas alati õnnelik – aga…

Me räägime enesearengust, mediteerimisest, joogast ja teadlikkusest. Sotsiaalmeedia on jõusaali-story’sid täis. Me sööme tervislikult ja käime sotsiaalselt üksteisega läbi. Sõbrad, sündmused, lisategevused. Ma ei saa aru, mis siis viga on? Miks on nii, et kui läheme koju ja sulgeme ukse, vajume kokku. Oleme õnnetud? Me näeme seda naeratavat ühiskonda, neid edukaid inimesi, aga mitte keegi tegelikult ei räägi sellest, mis saab siis, kui ta jääb üksi. Bloggerid räägivad, et depressiooni pole olemas, ja keegi ei julge tunnistada, et isegi trennis käies, joogat tehes, eneseabiraamatuid lugedes on ta ikka kurb. Sest ta ei leia oma „mina“ üles.  

Naeratavat depressioonis inimene näib teistele elurõõmsana, kuigi ise sisimas kannatab depressiooni sümptomite all. Ehkki naeratav depressioon pole psühholoogide ametlik termin, on päris kindlasti võimalik olla depressioonis ja samas edukalt selle sümptomeid maskeerida. Lähim ametlik termin antud seisundi kohta on atüüpiline depressioon. Tegelikult suudaval sel kombel enda haigust varjata paljud neist, keda vaevavad tujutus ja võimetus igapäevaelust rõõmu tunda. Ja just neid inimesi ähvardab eriti suur enesetapuoht. Naeratava depressiooni alla kannatajaid võib olla väga raske ära tunda. Neil justkui polegi mingit põhjust kurvastamiseks – neil on olemas töö, oma elamine ja vahest koguni ka lapsed või elukaaslane. Tervitamise peale nad naeratavad vastu ja oskavad igati meeldivat vestlust ülal pidada. Ehk siis nad manavad välismaailma jaoks ette reipa maski, seejuures ise näiliselt normaalselt ja tegusat elu elades. End sisimas rusuvad neid lootusetus, masendus, vahel lausa soov siit maisest elust lahkuda. Selline oli ka minu sõbra lugu, kes möödunud sügisel otsustas endalt elu võtta. Ta oli särav, meeldiv ja tegus inimene, kes oli alati seltskonnahing. Ta oli inimene, kelle juurde minna, kui end kehvasti tundsid ja ta suutsi sind ikka masendusest välja kiskuda. Aga kes ta tegelikult kodus oli, seda ei teadnud keegi. Tänaseks on välja tulnud, et ta oli oma päris lähedaste jaoks äärmiselt depressiivne ja õnnetu inimene.

Kuigi naeratava depressiooniga inimesed panevad teiste jaoks ette «rõõmsameelsuse maski», võivad positiivsed elamused neil ka päriselt tuju tõsta. Näiteks kauaoodatud tekstisõnum mõnelt lähedaselt või tööalane kiitus võib neil mõneks hetkeks enesetunnet parandada, enne kui nad tagasi kurvameelsusse langevad. Teised selle seisundi sümptomid on liigsöömine, raskustunne kätes ja jalgades ning ülitundlikkus kriitika või tõrjumise osas. Lisaks vajuvad naeratava depressiooniga inimesed tavaliselt sügavamasse depressiooni õhtuti ja neil on tarvidus tavapärasest kauem magada. Seevastu muud tüüpi depressiooniga inimestel võib enesetunne olla halvem pigem hommikuti ja nende unevajadus on tavalisest väiksem. Naeratav depressioon paistab olevat rohkem levinum teatud laadi iseloomuga inimeste seas. Eelkõige seostub see nendega, kes kipuvad eeldama läbikukkumist, elavad raskelt üle piinlikke või alandavaid olulukordi ning kalduvad juba aset leidnud negatiivsetest olukordadest taas mõtisklema või nende peale üleliia mõtlema.

Keeruline on määratleda naeratava depressiooni täpset põhjust, aga meeleolu langus võib tuleneda paljudest asjadest nagu tööalastest probleemidest, lähisuhte purunemisest ning tundest, et kogu su elul polegi mingit eesmärki ega tähendust. See on vägagi levinud. Umbkaudu üks protsent inimestest põeb depressiooni ja 15–40 protsendil neist on naeratava depressiooni sarnane atüüpiline haigusvorm. Selline depressioon algab sageli juba varases elueas ja võib kauaks kestma jääda. Sestap on naeratava depressiooni all kannatavail inimestel eriti tähtis abi saada. Kahjuks aga selle haigusseisundi ohvrid tavaliselt abi ei saa, sest nad ei pruugi ise oma probleemi teadvustadagi – eriti kui nad justkui oma tööde ja tegemistega jätkuvalt hakkama saavad. Nad võivad ka süüd tunda endamisi arutledes, et neil pole ju põhjustki millegi üle kurvastada. Seega ei räägi nad oma probleemidest kellelegi ja lõpuks hakkavad juba oma tundeid häbenema.

Kas selle vastu on mingi ravi? Jah. Esimene samm on teadvustamine. Teadvustagem, et selline seisund on tõepoolest olemas ja et see on tõsine haigus. Alles oma probleemide tühiseks pidamist lõpetades saame hakata tõelist muutust tooma. Mõnedele võib piisata üksnes häda mõistmisestki, sest see juhib nad abi otsima ja end kammitsevaist depressiooniahelaist vabaks murdma. Meditatsioon ja kehaline aktiivsus on samuti vaimsele tervisele ülimalt kasulikud. USA Rutgersi Ülikooli uuringus tuvastati, et kaks korda nädalas meditatsiooni ja kehalise aktiivsusega tegelejatel langes depressiooni tase ligi 40 protsendi võrra kõigest kaheksa nädalaga. Antud haigusseisundi ohvrid leiavad abi ka kognitiivsest käitumisteraapiast, õppides muutma oma mõttemustreid ja käitumist.

ÄÄRMISELT TÄHTIS ON ANDA OMA ELULE VÄÄRTUS

Austria neuroloog Viktor Frankl kirjutas, et elu eesmärgi omamine on hea vaimse tervise nurgakiviks. Tema sõnul ei peaks meie sihiks olema ilma vastutuse ja väljakutseteta «pingevaba olek», vaid meil tuleks püüda midagi saavutada. Me saame leida elusihi, pöörates tähelepanu iseendalt eemale millegi muu poole. Leidke mingi väärt eesmärk ja pürgige sihikindlalt selle poole – olgu või pisutki iga päev –, sest see võib tõesti positiivselt mõjuda. Elusihi võime leida ka kellegi teise eest hoolitsemises. Iseendilt tähelepanu ära pöörates ning hoopis kellegi teise vajaduste ja soovide peale mõeldes hakkame tundma, et meiegi elud loevad. Seda saab saavutada vabatahtlikus tegevuses osaledes, või pereliikme või kõigest mõne loomagi eest hoolitsedes. Omaenda elu tähtsuse adumine ongi ju lõppeks see, mis annab meile sihi ja tähenduse – ning see võib oluliselt mõjutada meie vaimset tervist ja heaolu.

EESMÄRGI SEADMISEKS JA MUUTUSTE SISSE VIIMISEKS ELUS KASUTA “MINAPILDI RESTARTI” (Info e-kogukonnast!) 

Scroll to Top