LOENGUD NOORTELE

Täitsa tore, pisut piinlik aga hästi tähtis postitus. 👇

Kes mind natukene tunneb, ei saa ilmselt kunagi aru, millega ma parasjagu täpselt tegelen, sest ma teen kõike. Ja teengi, sest mulle meeldib kõike teha. Teen, kui tahan. Olen enda suhtes nõudlik – elus olen seadnud endale kõrged eesmärgid. Aga, kes mind pisut rohkem tunneb, teab ka seda, kuidas olen oma varase ea kohta kogenud üsna tugevat depressiooni ja korralikult läbi põlenud.

Aga kes mind ikka väga hästi tunneb, teab, et olen õppinud pea kõike, mida annab õppida, et hoida end peale seda läbipõlemist oma tegemistes tasakaalus – tavapsühholoogiast nõialaagriteni välja. Sel teekonnal olen pisarateni iseenda idiootsuse üle naernud ja teiste alternatiivmeditsiini uppunud tõsiusklike eest surmahirmus pagenud. Istunud pimedas lootes saada valgustatud, lasknud end higisaunas suurtel võõrastel inimestel tunde kallistada. Lasknud end kinni seotud silmadega võõrastel toita, hõõrunud end kristallidega, seisnud karja naistega päevi pea peal – et maailma teistpidi näha ja palvetanud, lillegi liigutamata – saladuste raamat kaenlas, universumi poole. Mida iganes – aga, et leida see õige ja oma.

Täna võin öelda, et olen enda jaoks täiusliku valemi leidnud. Nimetan seda “nelja jalaga maa peal” ehk edu 4-punktiline valem. Valem, mis laseb mul tööd teha 300 % (kaks töökohta, täiskohaga ema, heategevus, vabatahtlik, nõustaja) ja ikka olla selge peaga, olla rahus – suuta naerda ja nutta, suuta puhata ja mängida.

Läbipõlemine on tõsine teema ja tunnen, et peaksime seda rohkem ühiskonnas ennetama, mitte niivõrd tagajärgi ravima. Eriti, aga, peaksime sellest rääkima oma noortele.

Sel korral toimus loeng Viimsi Gümnaasiumis, kus algselt planeeritud 100 noore asemel kogunes teemat kuulama üle 200 noore. Kui minu lugu ja välja töötatud valem annab kasvõi ühele neist tulevikuks know-how, kuidas teha suuri asju nii, et säiliks ka isiklik hingerahu – on juba jumala okei.

🙏

Scroll to Top