FESTIVAL VÕNKE LAVAL!

See positus on minu aitäh Festivalile Võnge. Tore oli lihtsalt olla, jutustada, ürgmetsas jalutada ja oma mõtteid mõelda. Hea oli mereääres kivil istudes korraks enda sisse vaadata ja homset sisse hingata. Tore oli, et imepäraselt kokku seatud helide valik viis rändama aga samas tõi nii kohale. Mina tänan.

Käisin nädalavahetusel Altjal, maalilises kalurikülas. Mind paluti Festival Võnge lavale, et keegi helide vahele ka mõne sõna ütleks. Enne esinemist jooksin kokku ühe vana tuttavaga, kes uuris, et mida ma neile õpetama hakkan. Hea oli selgitada, et mina ei õpeta. Ma kogen ja õpin ning kui keegi tahab minu pealt ise õppida, siis on see võimalus olemas. Ma pole end kunagi nõustajana välja reklaaminud – inimesed on ise hakanud minu juures käima. Ja jäänudki käima, kuniks tervenevad. Individuaalsel kohtumisel ma ei nõusta vaid peegeldan. Reeglina seda, mida näha ei osata või ei taheta. Võnkel tegin sama. Rääkisin oma lugusid ja peegeldasin seda, mida keegi näha ei taha. Läbikukkumisi. Eneseotsinguid, mis rohkem eksitasid, kui abistasid. Täiesti puhtalt, ausalt – avasin iseennast ja oma lugu. Meie kõigi lugu on sama – me kõik tahame olla meie ise. Mõni meist ei julge. Mina julgen. Väärtustada iseennast, sellisena nagu me oleme on üks läbipõlemise ennetamise kõige olulisemaid tegureid. Julgus olla meie ise, teha täpselt nii palju, kui me jõuame ja täpselt seda, mida tegelikult tahame. Ilma häbitundeta.


Keedupoti sündroom – lase vahepeal kuumust alla, muidu aurab su eluenergia tühjalt ära.

Läbipõlemisest on raske rääkida nii, et kõik saaksid teada seda, mis just neile oluline on. Mina saan rääkida ainult iseenda kogemustest. Ma saan anda elu edasi ainult nii, nagu mina seda mõistan ja olen veendunud, et nii isiklik kui ka tööalane läbipõlemine algab sellest, et inimesed ei saa aru mis nad väärt on. Me ei väärtusta iseennast. See ongi kurja juur. Meile on sisse kodeeritud käitumis- ja mõtlemismustrid. Kes tahab anda, et vastu saada. Kes nõuab tähelepanu, sest pole lapsena seda saanud. Kes tahab olla teistest parem, et täita lapsepõlves puuduolev kiitus või olla rikkam ja naabrist parem, sest mingil hetkel tekkis ebakindlus, sest teistel oli aga temal ei olnud. Või tahame teist alla suruda, sest meid on lapsena alla surutud. Klammerdume, sest meid on maha jäetud. Ei julge bossile öelda, et ma lihtsalt ei jõua – sest oleme õppinud, et kõik, mis öeldakse tuleb ära teha. Ja nii me keeme, keedupotina. Kõige tugevama leegiga – aru saamata, et see vesi, mida me seal potis tühjalt keedame, aurab ühel hetkel ära. Just nagu meie eluenergiagi.


Ära usu, mida su ego sulle räägib – kuula hoopis oma keha ja vaimu!

Me muudkui laome egole ette vajadusi ja tema mängib mängu kaasa. Pange tähele, et me mitte ei sööda oma päris vajadusi vaid asju, mis teistel on ja mida meie ka seetõttu tahame. Hästi suur vahe on kas tahta asju, mida vajame või vajada asju, mida me tahame. Ego räägib, et jaksad küll – samal ajal, kui vaimsus ja füüsiline pool aina nõrgeneb. Tema tahab, et me paistaksime maailmale supernaiste ja -meestena. Läbikukkumine pole lubatud, sest egole on oluline, mis teised egod arvavad. See on selline egode “naabrist parem”. Nii söödame egole ette tuhat soovi ja siis, kui end ise haigeks oleme töötanud – on meil ainult üks soov. Saada terveks.


Hoia oma füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed vajadused rahuldatud.

Meie närvisüsteem on tasakaalus, kui on täidetud füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed vajadused. Kui Füüsiliselt saab keha keskenduda tervenemisele mitte stressile. Vaimselt tegutseb teadlikkus mitte ego ja emotsionaalselt oleme positiivsed mitte negatiivsed. Kui stress, ego ja negatiivsus meid valitema hakkavad langeme me endi mõtete pantvangi. Me ei suuda enam oma vajadusi rahuldada, see viib rahulolematuseni ja see omakorda tekitab stressi. Kui stress kujuneb pikema ajaliseks, siis tekivad sümptomid, mis reeglina viivadki läbipõlemiseni ja erinevate vaimsete haigusteni.


See hetk, kui sa saad aru, et sa pole kadunud on üks kõige vabastavamaid hetki su elus! Ja seda on imelihtne saavutada – lihtsalt lõpeta enda otsimine.

Viimasel ajal kohtan üha enam inimesi, kes võtavad läbipõlemist, kui paratamatust. Nagu see oleks midagi täiesti tavalist. Aspiriin sisse, omaenda elu elamise asemel teatrisse teiste elu vaatama ja muudkui tühjana edasi. Hauani. Pisut liiga levinud on meil ühiskonnas see naeratav depressioon. Väliselt elame sotsiaalselt aktiivset elu, oleme edukad oma töös, teeme sporti, meil on armastav pere – aga seesmiselt on tühi tunne. Me kardame jääda üksi. Lohistame jalgu toas järgi, jätame asjad pooleli. Lähme poodi, kuigi ei viitsi. Käime väljas aga ei taha. Saame kokku inimestega, kes meile ei meeldi. Üksiolek on hirmutav. Vastik. Meil ei ole sellele inimesele, kes meile peeglist vastu vaatab mitte midagi öelda. Üksi oleme me kadunud. Ma meenutan ikka ja jälle Vigala Sassi lauset: “ Miks sa loll ütled, et sa kadunud oled, kui sa minu ees seisad?”. Aga ometi me kõik otsime midagi. Aru saamata, et kui me lõpetaks otsimise, klammerdumise, ihaldamise ja vaataks korraks rahulikult enda sisse – saaksime me aru, et elu on lihtsalt üks teekond. Elu eesmärk on saada võimalikult tore kogemus, seda igapäevaselt elades. Meie aga lükkame seda lolli näoga edasi, lootes, et homne päev on kuidagi parem. Nagu homne oleks olulisem, kui tänane.


Me ei pea oma aega koguaeg üle planeerima, et jõuda rohkem. Et olla rohkem. Meist endist piisab ja vahepeal on parim asi, mis me öelda saame: EI!

Mäletan seda tunnet, kuidas käisin ühest toast teise, planeerisin puhkust ja käimisi. Toppisin oma graafikut täis ja põdesin, kui ma mingil kogunemisel ei osalenud. Mõtlesin ette – mida süüa, mida lugeda, mida kanda. Ammutasin enesearengut, kunsti, kirjandust. Olin sotsiaalselt aktiivne, külaelu activist. Täna elan üsna eraklikult ja voolavalt. Mul on minu lähedased inimesed ja mõned toredad traditsioonid. MA ei planeeri ette, ma lihtsalt olen. Lähen, kui tekib tuju. Kui tuju ei ole, siis ei lähe. Kui hakkab igav, tõusen püsti ja lähen ära. Olen õppinud ütlema ei ja aru saanud, mis mulle päriselt hinge poeb ja mis mitte.

Scroll to Top